Roman Tavasti metallitööd

Artikkel ajakirjast:
Valli Konsap. Kunst ja kodu, 54, 31-36, 1985.



Ettevõtte rajamisest

Roman Tavasti ettevõtte asutamisaasta on 1923. Andmed pärinevad ettevõtte rajaja enda teadaandest Kaubandus-Tööstuskojale 1929. aastal. Trükiandmetes on see kinnitatud 1931. aastal ilmunud raamatus "Eesti tööstus ja kaubandus I" . Tehase 10. aastapäeva tähistati ajakirjanduses detsembris 1933 ja 15. aastapäeva märgiti pikema ülevaatliku artikliga detsembris 1938. Ettevõtte asutamisaasta on antud ka medaljonil Pärnu mnt 20 hoonel, mille R. Tavast ehitas aastal 1936/37.

Roman Tavast sündis 11. mail 1895 aastal Tallinnas kaluri perekonnas. Ta lõpetas E. Niklaseni 4-aastase erakooli ning õppis graveerimist ja kullassepatööd E. Trederi töökojas Tallinnas. Mõningail suulistel teadetel oli ta töötanud ka kullassepp Julius Lossmanni juures, õppinud selgeks kuldamise kunsti, täiendanud end hiljem kunstikooli kursustel ja üldhariduse saamiseks lõpetanud õhtugümnaasiumi. Iseseisvat teenistust tuli tal alustada sõjajärgsetes majanduslikult kitsastes ja uutes oludes. Juba 1920. aastal oli R. Tavast muretsenud endale ühekohalise kullassepatöölaua, 1921. aastal aga traadivaltsimismasina. Loomupärase kunstiandega noormees oli peagi saavutanud sellise oskuse ja enesekindluse, et ta julges 1923. aastal, siis 28-aastasena, avada oma iseseisva ettevõtte, kus ta algul töötas vaid ühe abilisega.

Juba 1924. aastal ilmus "Eesti aadressraamatus" uue ettevõtte reklaamkuulutus: "R. Tavast. Kunst-, graveerimis-, emaileerimise- ja pressimisetööstus. Eriala: Kooli-, seltsi- ja spordiaumärgid. Tallinn, Kuninga tn 3". Siit selgub, et R. Tavast oli algul spetsialiseerunud just märkide valmistamisele. Tallinnas olid küll sel ajal mõned väiksemad töökojad, kus märke valmistati, nagu H. Kiiveri, R. Rekkori, J. Kettenbergi oma jt. Need kõik aga ei rahuldanud nõudmist, sest 1920. aastate algul oli tärganud Eestis mitmesuguseid uusi organisatsioone, seltse, ühinguid, koole, kes kõik soovisid ja vajasid oma eritunnuseid ning seetõttu telliti märke sageli välismaalt. Nii telliti Pariisist 1922. aasta rahvaloenduse märk, mille autoriks oli kunstnik August Kilgas, ja samast ka 1923. aastal 8. üldlaulupeo märk, mille kavandi oli teinud kunstnik Aleksander Mülberg.

R. Tavasti töökoja esimeses asukohas Kuninga tänavas oli vaid üks ruum, kus töötati ja võeti vastu ka tellimusi. Algus oli tolleaegsetes piiratud oludes üsna tagasihoidlik. Puudus ju eriala tundev tööjõud, seda tuli omal käel välja õpetada. Nii oligi R. Tavastil 1923. aasta lõpul ja 1924. aastal peale ühe abilise kolm õpilast.

Detsembris 1925 asub R. Tavasti töökoda juba Väike-Roosikrantsi tänav 3. Siin oli tellimuste vastuvõturuum, väike tuba emailitööde jaoks ja suurem töötuba kullassepatööde tarbeks. Keldris oli üles pandud suur press.

1930. aasta aprillis esitas R. Tavast Tallinna Linnavalitsusele palve tööstushoone ehitamisloa saamiseks oma krundil Väike-Roosikrantsi tänav 6. Ehitusluba saadi juunis 1930. Tööstushoone ehitati valmis poole aastaga, nii et 1. jaanuarist 1931 asus ettevõte juba oma majas, praeguse aadressiga Pärnu mnt 20. See oli kahekorruseline keskküttega kivibetoonhoone. Ruumid olid kuni 5 m kõrged ja õhupuhastusseadeldisega varustatud. Seega vastasid need ajakohastele töötajate tervishoiunõuetele.

Ühenduses uude hoonesse asumisega nimetab R. Tavast oma ettevõtet märkide ja väärtmetallasjade tehaseks, kuid juba 1933. aastal on ettevõtte nimes "märgid" teisel kohal. Ajakirjas "Rakenduskunst" nr 1 ilmub reklaamkuulutus: "Väärtmetallasjade ja märkide tehas ROMAN TAVAST valmistab eeskujulikus väljatöötamises väärtmetallist esemeid: auhindadeks, kodu kaunistamiseks, kingitusteks ja majapidamise otstarbeks. Märke, medaleid, plakette ja metallkujusid. Vormitunnuseid ja metallnööpe. Graveerimisi igasuguseid, käsitsi ja masinal. Metallvormisid, pressimise ja lõikamise riistu igasuguste teiste tööalade tarvis. Metalltempleid reljeef- ja kullatrüki tarvis ning lakipitsateid. Emailsilte, nimelaudu, numbreid ja reklaamplakateid. Tallinn, V. Roosikrantsi t. 6".

See kuulutus võtab kokku ja iseloomustab kogu tehase tööd. Suurematel metallitöödel, nagu mitmesugustel auhindadel, majapidamisriistadel ja nõudel on sellest ajast alates tehase toodangus kaalukam koht kui märkidel ja medalitel ning teistel pisiesemetel.

1935. aastal ehitati tööstushoonele peale veel kolm korrust, mis juba esialgses projektis olid ette nähtud. 1938. aastal ehitati hoonesse ka tõstetool.

Oma firmakaupluse avas R. Tavast alles samale krundile ehitatud uues majas 1938. aastal. Kaupluse tammepuust sisseseade kumerate klaasidega vitriinidega ja palisandriga kaetud letiga oli tol ajal üks moodsamaid. Kaupluse vitriinides olid välja pandud näidiskaubad, mille järgi sai anda tellimusi. Peale selle oli ettevõttel märkide jaoks veel teisigi reklaamvitriine. Üks neist asus Viru ja Vene tänava nurgal, teine Harju tänavas.

Tehas ja elumaja kauplusega natsionaliseeriti 1940. a. Tehase uueks direktoriks määrati Karl Johanson. R. Tavast töötas tehases tehnilise juhatajana kuni juunini 1941. Ta suri 1942. a Komi ANSV-s.

Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu määrusega 11. veebruarist 1941 nimetati tehas ümber väärtmetallesemete tehaseks "Metallmärk". Saksa okupatsiooni ajal töötas tehas endise nime all. Pärast Tallinna vabastamist Saksa okupatsioonist oli tehase nimi jälle "Metallmärk", kuni see 1950. aastal sai Tallinna Juveelivabriku nime.

Tehase sisseseadest ja töökorraldusest

1923. aasta oli Roman Tavastil olnud alustamise, sisseseadmise ja ilmselt väikeste käsitsitööde tegemise aasta. Järgmistel aastatel hangiti järjest juurde uusi mehaanilisi tööriistu. 1924. aastal osteti esimene press, 1931. aastal oli neid kümme. 1925. aastal osteti esimene elektrimootor, 1935. aastal oli neid juba nelikümmend. Juba 1931. aastal märgiti ajakirjanduses, et tehase sisseseade on uus ja moodne ning töötab elektrijõul. Kuid tehase sisseseade uuenes ja täienes ka edaspidi pidevalt. Graveerimise osakond oli 1938. aastal saanud peaaegu täielikult uue sisustuse. Muretseti seadeldis ümarate esemete graveerimiseks, seal oli ka moodne reljeefide graveerimise ja kopeerimise masin, mis võimaldas suurt kujutist kümnekordselt vähendada ja kanda terasesse. Tööstuses oli veel rikkalik kogu terasmatriitse, mille valmistamine nõudis palju tööd ja erilist osavust. Kokku võttes võib öelda, et tehas omas kõigiti ajakohase sisseseade ja oli ainus sellelaadne suurem ettevõte Eestis. 1940. aastal töötas siin kokku 68 inimest, nendest 57 töölist ja 11 teenistujat, viimaste hulgas ka kaks majahoidjat.



Nii tehniliselt kui kunstiliselt juhatas tööd tehases Roman Tavast ise. Ettevõtte alguspäevil tegi ta ise toodete jaoks vajalikke jooniseid ning oma erksa kunstimeelega töötas ka hiljem isiklikult kaasa tehases tarvilike kavandite valmistamisel. Tema otsustas, millised kavandid olid vastuvõetavad ja läksid töösse. Tehases oli ametis ka kunstnik Jaan Äärismaa, kes oli lõpetanud Riigi Kunsttööstuskooli. Tema tegi kavandeid ja jooniseid märkidele, siltidele jm. Kavandeid telliti ka väljastpoolt. Nii on R. Tavasti tehasele märgikavandeid teinud kunstnik Paul Luhtein. Peale märkide kujundas ta ka lühtreid, karikaid jm.

Paljude kavandite autoriks oli ka kunstnik Eduard Järv, kes Põltsamaa Keskkoolis töötades saatis siia oma märgikavandeid. R. Tavasti kutsel tuli E. Järv tehasesse tööle, olles siin palgalisel kohal aastail 1937-1938, hiljem aga valmistas üksikuid kavandeid tellimustööna. Peale märgijooniste on E. Järv kujundanud arvukalt spordiauhindu. Tema kavandite järgi on valminud ka medaljonid hoonel Pärnu mnt 20.

1920. aastail töötasid R. Tavasti tehases õppinud ja osavad kullassepad, nagu Karl Raadik peameistrina, Elmar Kala käsitöömeistrina ja Oskar Ots graveerimismeistrina. 1930. aastail oli tööl juba 6 kullasseppa: Elmar Rööding, Johannes Jaal, Karl Talvis, Julius Nikola, Ants Arro ja Elmar Tepp. Peale nende märgikullassepad Johannes Klejus jt.



Suurepärane graveerija oli Karl Vahi, kes meistritunnistuse sai 1937. Emailimisala kõrgelt hinnatud meister oli Heinrich Hunt, kes töötas tehases 1926. aastast peale. Tema juhatas emailimisosakonna tööd, õpetas välja emailijaid, kellest osavamateks loeti Anette Kubu ja Maria Suitsleppa. Rauaemailimistööde alalgi jäi juhatajaks Heinrich Hunt, tema abina töötas 1935. aastast alates Konstantin Rätsnik. Meister pressvormide alal oli Rudolf Misler ja trugimise alal Lembit Mäeots, põlised Tavasti tehase mehed. Roman Tavast nõudis oma töötajatelt äärmiselt täpset ja korralikku tööd, kuid andis ka aega eseme valmistamiseks. Tükitööd ei harrastatud. Joonis, mille järgi töötati, pidi olema laitmatult puhas. Töö eest vastutasid osakondade meistrid.

Märgid ja medalid

R. Tavasti tehas kujunes 1930. aastaks meie suurimaks märke ja medaleid valmistavaks ettevõtteks. Siia saabusid tellimused ka teistest linnadest, samuti Leedust ja Lätist.

Põhilise osa märgitoodangust moodustasid siis koolide, laulukooride, laulupidude, mitmesuguste asutuste ja seltside märgid, samuti omaaegse sõjaväe eritunnused. Märke valmistati lõpututes variantides, erinevatel motiividel ja erineva kujundusega. Enamik neist on kindlate tähtede ja sümbolitega, sageli fantaasiaküllased ja oma ajastu stiili kajastava ühtse kujunduslaadiga. Rakenduskunsti Ühingu III näitusel aprillis 1936 oli esitatud nii G. Reindorffi kui P. Luhteina kogu rinnamärke, mis olid "teostatud R. Tavasti töökojas". Varasematest medalitest on üks huvitamaid 1927. aastast pärinev "VI Eesti Näitus Mess" - "Töö võidab kõik". Uue joonena medali kujunduses tuleb märkida eesti rahvuslikku lillkirja. Kavand on kunstnik Peet Arenilt. Tartu Ülikooli 300. aasta juubelimedali "TRI SAECULA UNIVERSITATIS TARTUENSIS" kujunduses on kasutatud ülikooli kuraatorite reljeefportreesid. Kavand on kujur Voldemar Mellikult. Eesti raamatu 400. aasta juubelimedalil 1935. aastast on kujutatud ema last lugema õpetamas. Kavandi autoriks on kujur Ferdi Sannamees.



Nii medalite kui märkide puhul tuleb hinnata teostuse täpsust, töö puhtust, kui ka ajastule omast stiilset joont. Märkide väljatöötlus on eesti metallikunstis seni ületamata.

Spordiauhinnad

Väga iseloomuliku ja hinnalise osa R. Tavasti tehase toodangus moodustasid spordiauhinnad - metallist karikad, peekrid, aga ka hõbedast õllekannud, figuraalse reljeefkaunistusega taldrikud ja muud. Auhindadeks on tehtud ka miniatuurseid puust õlleankruid hõbevitstega. Etnograafiliste puukannude eeskujul on valmistatud hõbedast õllekannud, mõnikord kaunistuseks hobusepeamotiiv, reljeefsed silmadega preesi kujundid või muhu männa muster, vöökiri jm. Muistne eesti sõjamees leiab tee kujundusmotiivina spordimedalile, suveniirtaldrikule ja plaketina hõbedasele auhinnakannule ja -karikale. Esemete kaunistamisel kasutati ka eesti rahvuseepose ainestikku, näiteks Kalevipoeg kotka seljas lendamas jm.

Purjespordi auhindadest on säilinud väikesed meeldivad peekrid, ilustuseks Tallinna linna emailitud lipp. Tähelepanuväärsed on hõbekannud, mis olid käibel laskevõistluste auhinnana. Rändauhindadeks on valmistatud ka dekoratiivseid vaagnaid rahvuseeposeaineliste motiividega.

Laskevõistluste auhindade kerkimine tähelepanu keskmesse ja nende säiliminegi on tingitud eesti laskurite suurest edust maailmameistrivõistlustel Helsingis 1937. aastal, kus nad võitsid kuulsa Argentiina karika, teistkordselt võitsid nad selle Luzernis 1939.

Roman Tavasti tehases on valmistatud spordiauhindu ka rahvusvaheliste võistluste jaoks. Näiteks Tallinna-Helsingi tennisevõistlustel 1935. aastal pani "Kalevi" Tenniseklubi välja uue rändauhinna, hõbekarika, mille kupa toetub tennisereketitest kujundatud tüvesele. 1937. a valmistati R. Tavasti tehases rahvusvaheliste võistluste tarbeks ka Eesti Laskurliidu auhind "Kindlate päralt on võit". See hõbedast auhind kujutab eesti linnust sõjameestega. Rahvusvaheliste auhindade seas on erakordne ka jääpurjetamise Euroopa meistrivõistluste auhind. See kujutab hõbedast maakerapoolt, millel reljeefselt väljatöötatud maakaart.

Üldiselt on R. Tavasti tehasest pärinevate spordiauhindade kujundus algupärane ja uudne, traditsiooniliste ja rahvusvaheliste vormide kõrval toetutakse siin sageli oma rahvakunsti eeskujule.

Rahvusvaheliste võistluste auhind (E. Järv)

Suusavõistluste auhind (E. Järv)

Tarbeesemed

R. Tavasti ettevõttes valmistati kõiki mõeldavaid rakenduskunsti alla kuuluvaid metallesemeid ja tarberiistu: messingist, vasest, alpakast või hõbedast kohvi- ja veiniserviise, kannusid, kausse, kandikuid, toose, peekreid, jahutusnõusid, lusikaid, noapäid ja kahvleid. Isegi nn kipsihõbedast, s.o hõbeplekist peadega ja kullatud teramikega söögiriistad olid 1940. aasta toodete nimekirjas. Toodangus olid küünlajalad, laualipualused, paberossi- ja tikutoosid, kirjutuslauagarnituurid, mängukaardikarbid, pildiraamid, sõrmkübarad, sulepead, paberinoad, ka puukannud ja puutaldrikud ning ehtekarbid hõbeilustustega. Nii spordiauhindade kui ka lauanõude puhul kasutati sageli tumedat puitu koos hõbedaga.

Tähelepanuväärseks uudiseks R. Tavasti tehase toodangus olid tinanõud. Tinaesemete valmistamist alustati ilmselt 1935/1936. a, kuna juba 1937. aastal esineti nii taotud hõberiistade, alpakalühtrite ja tinatoodetega Pariisi maailmanäitusel, kust saadi pronksmedal. Tinaesemeid oli eksponeeritud ka "RaKÜ" 7. näitusel 1940. a. Säilinud on huvitav tinanõu, mille korpus toetub kolmele delfiinile, samuti üks kauss ja kaks rahvuslikus stiilis lühtrit.

Hõbedast ehistaldrik

Lõpuks tuleb veel mainida R. Tavasti tehases valmistatud mitmesuguseid emailsilte, nagu korteri- ja postkasti nime- ja numbrisildid, asutuste ja tänavate nimesildid jt.

Ehted

Kui enamikus Tallinna kullassepatöökodades valmistati rahvusvaheliste kujundusmotiividega ehteid, siis R. Tavasti tehase toodangus olid tüüpilised eesti sõled ja preesid. Peamiselt valmistati siin kuhiksõlgi ja hoburaudsõlgi, nende kõrval ka silmadega preese. Väga levinud olid veel viiikingsõled, millel iseloomulik laevakujund stiliseeritud pilvekaare all. Viimase kavand pärineb kunstnik Eduard Järvelt. Kuhiksõlgedel on kasutatud lillornamenti ja geomeetriliste motiividega graveeringut. Hoburaudsõlele on tehtud siksakjoonest kaunistus. Geomeetriliste motiividega lülidest hõbedased käevõrud ja sama motiiviga mitmes variandis meeste mansetinööbid on hästi tuntud. Ka viikingilaeva motiivi on kasutatud mansetinööbi kaunistuseks. Käevõrudest olid toodangus veel laiad jäigad küljelt avatud võrud, mille pinda katab tihe graveeritud lillornament. Etnograafilise vormiga on siin ühendatud kaasaegne kaunistuslaad.

Üks tehases valmistatud sõlgedest

1940. aasta 28. aprilli "Päevalehes" kirjutab tuntud kunstikriitik Hanno Kompus 7. Rakenduskunsti Ühingu näitust arvustades, et siin esineb "Roman Tavast, kes pakub oma parimat vanaeesti motiividest arendatud preeside, rinnanõelte, käevõrude ja mansetinööpide, aga ka rautatud kirste meenutavate ehtekastidega".

R. Tavasti tehases märgiti tooteid enamasti täisnimega "ROMAN TAVAST TALLINN". 1920. aastail oli kasutusel ka trapetsikujuline märk nimega. Väiksemaid hõbeesemeid, eriti ehteid märgiti aga initsiaalidega "RT" vastavas väikeses ruudukeses.

Kokku võttes võib öelda, et Roman Tavasti tehas oli omaaegsetes oludes ainulaadne ettevõte, mille tooted olid hinnatud ka väljaspool. Omaniku hea kunstimaitse, stiilitunne ja nõudlikkus töö suhtes tõstis toodangu nii kõrgele tasemele, et võis siseturul edukalt konkureerida väliskaubaga. 1930. aastate tarbekunstis ilmnes suund, mis rajanes rahvakunstil. Taotleti rahvakunstimotiivide rakendamist kaasaegses tarbekunstis ning arendati sel viisil rahvalike traditsioonide püsimist. Seda suunda viljeldi ka R. Tavasti tehases.