Roman Tavast - Eesti märgitööstuse hiiglane

Peatükk raamatust:
Hannes Walter. Eesti teenetemärgid . Miniplast Pluss, Tallinn, 1998.

   Roman Tavasti firma reklaamkuulutus

Roman Tavast sündis 11. mail 1895 Tallinnas kaluri perekonnas. Ta lõpetas E. Niklaseni 4-aastase erakooli ning õppis graveerimist ja kullassepatööd E. Trederi töökojas Tallinnas. Mõningail suulistel teadetel oli ta töötanud ka kullassep Julius Lossmani juures, õppinud selgeks kuldamiskunsti, täiendanud end hiljem kunstikooli kursustel ja üldhariduse saamiseks lõpetanud õhtugümnaasiumi. Iseseisvat teenistust tuli tal alustada sõjajärgsetes majanduslikult kitsastes ja uutes oludes. Juba 1920. aastal oli Roman Tavast muretsenud endale ühekohalise kullassepatöölaua, 1921. aastal aga traadivaltsimismasina. Loomupärase kunstiandega noormees oli peagi saavutanud sellise oskuse ja enesekindluse, et ta julges 1923. aastal, siis 28-aastasena, avada oma iseseisva ettevõtte.

Algusest peale spetsialiseerus Roman Tavast märkide valmistamisele. Tallinnas olid küll sel ajal mitmed väiksemad töökojad, kus märke valmistati, nagu H. Kiiveri, R. Rekkori, O. Kattenbergi oma. Juba tsaariajast valmistas Viljandis medaleid A. Suurkaski töökoda. Need kõik aga ei rahuldanud nõudmist, sest 1920. aastate algul oli Eestis tärganud  mitmesuguseid uusi organisatsioone, seltse, ühinguid, koole, kes kõik soovisid ja vajasid oma eritunnuseid ning seetõttu telliti märke sageli välismaalt.

Roman Tavasti töökoja esimeses asukohas Kuninga tänavas oli vaid üks ruum, kus töötati ja võeti vastu ka tellimusi. Algus oli tolleaegsetes piiratud oludes üsna tagasihoidlik. Puudus ju eriala tundev tööjõud, seda tuli omal käel välja õpetada. Nii oligi Roman Tavastil 1923. aasta lõpul ja 1924. aastal peale ühe abilise kolm õpilast.

Detsembris 1925 asub Roman Tavasti töökoda juba Väike-Roosikrantsi tänav 3. Siin oli tellimuste vastuvõturuum, väike tuba emailitööde jaoks ja suurem töötuba kullassepatööde tarbeks. Keldris oli üles pandud suur press.

1930. aasta aprillis esitas Roman Tavast Tallinna Linnavalitsusele palve tööstushoone ehitusloa saamiseks oma krundil Väike-Roosikrantsi tänav 6. Ehitusluba saadi juunis 1930. Tööstushoone ehitati valmis poole aastaga, nii et 1. jaanuarist 1931 asus ettevõte juba oma majas, praeguse aadressiga Pärnu mnt 20. See oli kahekorruseline keskküttega kivibetoonhoone. Ruumid olid kuni 5 meetrit kõrged ja õhupuhastusseadeldisega varustatud. Seega vastasid töötingimused ajakohastele tervishoiunõuetele.

Ühenduses uude hoonesse asumisega nimetab Roman Tavast oma ettevõtte märkide ja väärtmetallasjade tehaseks. 1935. aastal ehitati tööstushoonele peale veel kolm korrust, mis juba esialgses projektis olid ette nähtud. 1938. aastal ehitati hoonesse ka lift.

Oma firmakaupluse avas Roman Tavast samale krundile ehitatud uues majas alles 1938. aastal. Kaupluse tammepuust sisseseade kumerate klaasidega vitriinidega ja palisandriga kaetud letiga oli tol ajal üks moodsamaid. Kaupluse vitriinides olid välja pandud näidiskaubad, mille järgi sai anda tellimusi. Peale selle oli ettevõttel märkide jaoks veel teisigi reklaamvitriine. Üks neist asus Viru ja Vene tänava nurgal, teine Harju tänavas.

Tehas ja elumaja kauplusega natsionaliseeriti 1940. aastal. Tehase uueks direktoriks määrati Karl Johanson. Roman Tavast töötas tehases tehnilise juhatajana kuni juunini 1941, mil ta küüditati. Roman Tavast suri 1942. aastal Komi ANSV-s.

Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu määrusega 11. veebruarist 1941 nimetati tehas ümber väärtmetallesemete tehaseks "Metallmärk". Saksa okupatsiooni ajal töötas tehas endise nime all. Pärast Tallinna langemist 1944. aastal oli tehase nimi jälle "Metallmärk", kuni see 1950. aastal sai Tallinna Juveelivabriku nime. Nüüdseks on tehas osaliselt tagastatud Roman Tavasti pärijatele ja selle alusel on taastatud Roman Tavasti nime kandev firma. Ülejäänud osa moodustab OÜ Juveel.

Firma tehniline sisseseade täiustus 1920.-1930. aastail kiiresti. 1924. aastal osteti esimene press, 1931. aastal oli neid kümme. 1925. aastal osteti esimene elektrimootor, 1935. aastal oli neid juba nelikümmend. Graveerimisosakond sai 1938. aastal peaaegu täielikult uue sisustuse. Muretseti seadeldis ümarate esemete graveerimiseks, seal oli ka moodne reljeefide graveerimise ja kopeerimise masin, mis võimaldas suurt kujutist kümnekordselt vähendada ja kanda terasesse. Tööstuses oli veel rikkalik kogu terasmatriitse, mille valmistamine nõudis palju tööd ja erilist osavust. Kokku võttes võib öelda, et omas kõigiti ajakohast sisseseadet ja oli ainus sellelaadne suurem ettevõte Eestis. 1940. aastal töötas siin kokku 68 inimest.

Nii tehniliselt kui ka kunstiliselt juhatas tööd tehases Roman Tavast ise. Ettevõtte alguspäevil tegi ta ise toodete jaoks vajalikke jooniseid ning oma erksa kunstimeelega töötas ka hiljem isiklikult kaasa tehases tarvilike kavandite valmistamisel. Tema otsustas, millised kavandid olid vastuvõetavad ja läksid töösse. Tehases oli ametis ka kunstnik Jaan Äärismaa, kes oli lõpetanud Riigi Kunsttööstuskooli. Tema tegi kavandeid ja jooniseid märkidele, siltidele jm. Kavandeid telliti ka väljastpoolt. Nii on Roman Tavasti tehasele rohkesti kavandeid teinud Paul Luhtein. Paljude kavandite autoriks oli ka kunstnik Eduard Järv, kes Põltsamaa Keskkoolis töötades saatis siia oma märgikavandeid. Roman Tavasti kutsel tuli Eduard Järv tehasesse tööle, olles siin palgalisel kohal aastail 1937-1938, hiljem aga valmistas üksikuid kavandeid tellimistööna.

1920. aastail töötasid Roman Tavasti tehases õppinud ja osavad kullassepad, nagu Karl Raadik peameistrina, Elmar Kala käsitöömeistrina ja Oskar Ots graveerimismeistrina. 1930. aastail oli tööl juba 6 kullasseppa: Elmar Rööding, Johannes Jaal, Karl Talvis, Julius Nikola, Ants Arro ja Elmar Tepp. Peale nende märgikullassepad Johannes Klejus jt.

Suurepärane graveerija oli Karl Vahi, kes sai meistritunnistuse 1937. aastal. Emailimisala kõrgelt hinnatud meister oli Heinrich Hunt, kes töötas tehases 1926. aastast peale. Tema juhatas emailimisosakonna tööd, õpetas välja maalijaid, kellest osavamateks loeti Anette Kubu ja Maria Suitsleppa. Rauaemailimistööde alalgi jäi juhatajaks Heinrich Hunt, tema abina töötas 1935. aastast alates Konstantin Rätsnik. Meister pressvormide alal oli Rudolf Misler ja trugimise ala Lembit Mäeots, põlised Roman Tavasti tehase mehed. Roman Tavast nõudis oma töötajatelt äärmiselt täpset ja korralikku tööd, kuid andis ka aega eseme valmistamiseks. Tükitööd ei harrastatud. Joonis, mille järgi töötati, pidi olema laitmatult puhas. Töö eest vastutasid osakondade meistrid.

Roman Tavasti tehases märgistati tooteid enamasti täisnimega ROMAN TAVAST TALLINN. 1920. aastail oli kasutusel ka trapetsikujuline märk nimega. Väiksemaid hõbeesemeid, eriti ehteid märgistati aga initsiaalidega RT vastavas väikeses ruudukeses.

Kokku võttes võib öelda, et Roman Tavasti tehas oli omaaegsetes oludes ainulaadne ettevõte, mille tooted olid hinnatud ka väljaspool. Omaniku hea kunstimaitse, stiilitunne ja nõudlikkus töö suhtes tõstis toodangu nii kõrgele tasemele, et võis siseturult välja tõrjuda importkauba. Tellimusi tuli ka Lätist ja Leedust. Leedus polnud nimelt üldse nimetamisväärset märgitööstust. Kõik riiklikud ordenid valmistati Šveitsis. Lätis oli oma märgitööstus olemas, kuid ühtki domineerivat firmat esile ei kerkinud. Üksnes Soomes toimis kuulus Tillanderi firma, mis märkide valmistajana oli mõisteks nagu meie Roman Tavast.